Melanhoolne laps

Mul parasjagu on aega, sest tulin alles Rootsist. Küllap mõne ajaga elan jälle kooliellu sisse ja siis on vähem.
Ma märkan kuidas mu iseloom võtab aja jooksul vormi.
Pisut üllatav milline see vorm on.
Mul on paar aastat olnud dissotsiatiivsed faasid, mis meenutavad depressiooni. Sellises faasis olles ma olen üpris ebasotsiaalne.
Nüüdseks ma olen aru saanud, et nendest faasidest saab minu iseloomu püsiv osa, aga nad ei ole siis enam nii rängad ega ajutised.
Ma olen muutunud melanhoolsemaks. Proovin küll uuesti leida kontakti sellega kuidas ma kunagi üliemotsionaalne olin, aga see on raske ja see ei saa minu iseloomu põhiosaks, sest sellest ei piisa enam elus hakkama saamiseks. Olen liiga palju läbi elanud.
Aga milline on see uus iseloom? Mõtlikum. See ei tähenda alalist depressiooni, vaid endaga kontakti parandamist.
Olen aru saanud, et põhjus miks mul on need faasid on see, et ma olen ignoreerinud mõnda osa endast.
Mõnda osa, mida ei tohi välja tõrjuda.
Kuna olen neid välja tõrjunud, siis nõrgematel aegadel ma elasin neid välja ja see oli ebatervislik.
Lahendus on nende omaduste ühendamine oma üldise iseloomuga.
Ma ei ole seda julgenud/tahtnud seni teha, sest see läheb vastu mõnele kujutlusele enda kohta.
Ma ei ole tahtnud olla selline inimene, kes ei andesta. Selline, kes seab oma põhimõtted teiste inimeste heaolust kõrgemale.
Aga on vaja aru saada, et ma ei ole kõikvõimas. Ma saan teha ära vaid mingi osa sellest mida inimesed vajavad ja ülejäänu peavad nad tegema ise. Kui minu abist ei piisa, siis ei muuda seda ka see kui ma ennast ohverdan.
Lõppude lõpuks kui ma tahan olla maksimaalselt kasulik, siis see nõuab ka enda säästmist, sest katkine tööriist ei ole eriti kasulik.