Hingest ja Elust

Mõned tunnid tagasi lamasin ma voodis, proovides uinuda. Ometi ma seda ei suutnud - mind vaevasid muremõtted enda, inimeste ja maailma kohta. Eelkõige mulle kallite inimeste ja nende mõju tõttu minule. Oleks tore kui armastus ei käiks minu jaoks koos niivõrd suure enesehävitusega.

Ma olin kunagi intellektuaal ja küllap sisimas jään ma selleks alati, aga olles nii kohutavalt intelligentne olen ma samas kaotanud midagi maisemat - oma vaimu ja ehk ka hinge. Või nii ma vähemalt arvan kui olen depressioonis.
Tunnen palju valu, aga mitte füüsiliselt, sest ma olen juba aastaid väga kange tervisega. Füüsilise tervise, vähemalt. Kuid sisimas ma olen kukkumas nagu oma lapsepõlve unenägudes. Lõputus õuduses ja paratamatu valu ootuses.

Hetkel olen ma mõistuse juures, aga nii palju on aegu, mil ma ei suuda selgelt mõelda. Ma tunnen end hetkel nagu aastaid tagasi Klooga algkoolis. Tollal ma mõtlesin ja olin. Võibolla ka pisut Sauel, aga mitte siin, Võnnus. Süü pole koolis vaid minus, kui seda isegi süüks annab nimetada. Kas saab üldse olla kellegil süüd selles, et inimene koost langeb?

Ometi ma tunnen end nii nagu vanasti. Ma näen ähmast võimalust, et hakkan kunagi uuesti huvituma ajakirjadest ja et üleüldiselt jälle loen. Eks loen ma ka tänapäeval, aga see pole mõtestatud tegevus, vaid pigem sissekulunud komme. Olles olnud niivõrd hea selles asjas olen ma unustanud kuidas näha vaeva. Kas pole nii mitte paljude asjadega mu elus?

Siin ma samas jällegi olen. Kirjutan ja seda lausa eesti keeles. Küllap on möödas aastaid sellest kui ma kirjutasin eesti keeles muul otstarbel kui inimestega rääkimiseks või koolitööde tegemiseks. Aastaid ajast, mil mu tegevus oli mõtestatud. Nüüd samas ma kardan. Kohutavalt kardan, et ma kaotan end või ehk olengi juba kaotanud. Heh, eks see absurd ole, aga ometi niivõrd loomulik hirm minu jaoks.

See jahedus mida ma hetkel tunnen kõige suhtes on nii vabastav, aga kas jääb see püsima? Kas üldse on hea kui jääb? Ma ei tea midagi ja kui üldse eales teadnud olen, siis väikse lapsena. Mõelda vaid millist tarkust mul tollal oli ja mille ma nüüdseks kaotanud, valuga asendanud, olen.

Ma tunnen tohutut vajadust ohverdada end teiste heaolu nimel ja põhjendan seda oma algsete põhimõtetega - et ma tahan olla hea inimene. Nüüdseks on sõnastus muutunud pigem selleks, et ma pean olema hea inimene. Kuue-aastane mina ei oleks seda õigeks pidanud.
Ehk ongi see vaid enesepettus? Ehk põhjendan ma sellega oma valu ja proovin mingil veidral masohhistlikul põhjusel seda kestma jätta?

Väiksena ma mõistsin ka selliseid asju, mida sõnastanud ei olnud. Ma mõistsin, et inimene peab olema õnnelik. Mõistsin, et teiste nimel elamiseks tuleb ka enda eest hoolitseda. Nüüd näen ma neid asju vaid siis kui sügavalt järgi mõtlen asjade olemusele. Lapsikus on mõnes asjas ülim elutarkus. Oma kunagise mina säravates silmades näeksin ma tõde. Ma prooviks teda muuta, teha teda enda suguseks või endast erinevaks. Kuid ta ei kuulaks. Ta teaks tõde ja seega ei laseks minu illusioonidel end kõigutada.

Olnud väiksena elutark ei olnud ma siiski võimeline kõike sõnastama. Minu tajud jäid mulle endale, sest ka parima tahtmise juures ei oleks saanud ma neid teistele ära anda.

Tunnen, et olen liiga palju häirinud end väliste asjadega ja nii unustanud sisemise. Olen unustanud õnne, sest ajasin nii väga taga asju, mida on raske saada. Ometi pole õnnelik olemine sugugi raske. Võiks isegi öelda, et see on lihtsaim asi üldse. Ma lihtsalt ei oska enam. Võibolla tulevikus õpin selle oskuse taas selgeks.

Kuid lõppude lõpuks millest tuleneb minu hoolimatus? Miks ei ole mul motivatsiooni? Miks teen ma haiget inimestele, keda armastan selle sõna õiges tähenduses? See kõik on nii keeruline, sest olen ise selle keeruliseks ajanud.

Võimalik, et mul on selline asi, mida tuntakse "kaassõltuvuse" nime all, kuid kindlasti pole see haigus omaette. Inimhing on üks ja mitu korraga. Kõik on omavahel seotud ja haigus ei ole vaid üksik kõrvalekalle - see on viga süsteemis.

Mis on lõppude lõpuks see mida mina tahan? Olen nii palju unustanud. Unustamisest ehk polekski midagi, aga unustanud olen ma õnne. Olen unustanud kuidas olla mina ise.

Ma ei oska esialgu arvata millest see kõik algas. Kas ehk koduvägivallast? Või võibolla kooliraskustest(vaevalt)? Võibolla üleüldiselt mõistmatusest mida olen juba ammu tajunud ja millega elada püüdnud? Võibolla lihtsalt on mu kasvatus või mingi osa sellest puudulikud?
Tõsi, vabadust on mul nüüd küllaga. Tüdimuseni ehk isegi.

Mu kirjastiili on tekkinud vead. Ma kontrollin automaatselt kas kasutan reaalseid sõnu, aga mitte nende seoseid - mitte konteksti. Sellest tulenevad vead, kus sõnad on asendunud pealtnäha suvalistega.

Tulles tagasi oma postituse alguse poole võiksin seletada mis juhtus. Mind painasid ebameeldivad mõtted, mistõttu ma ei suutnud magada. Otsustasin selle asemel midagi kasulikku teha, ehk lugeda "Tõde ja Õigust". See rahustas mind küllalt hästi.
 Samas on küsitav mida mu praegune rahu saavutab? Õnnelikkus ise nähtavasti pole põhieesmärk. Koolis käima see mind vist ei pane. Patte samuti pole seni vältinud. See on pahatihti vaid unustus - pääs igapäevalu raskustest, ilma reaalselt midagi parandamata.
Või kes teab, ehk on mu vaimne tervis siiski asi, mille parandamine on väärt eesmärk?

Tunnen end haige inimesena, aga vähemalt praegu saab mu hing rahu.